Kui kiire on olnud Eesti kasv?

Rääkides inimestega ja lugedes arvamusavaldusi ajakirjanduses torkab mulle tihti silma teatava pettumuse ja Eesti senise majandusarenguga rahulolematuse toon. Iseseisvat Eestit on nüüdseks olnud üle kahekümne aasta, oleme liitunud kõikvõimalike riikide ühendustega ja üleüldse läbi ja lõhki läänestunud — vähemalt võrreldes sellega, milline meie ühiskond oli üheksakümnendate alguses. Oleme ehitanud üles institutsioone ja säravaid-läikivaid hooneid, kuid elatustasemest rääkides on etteheited varmad tulema: palju vaesust, palgad närused, hinnad Euroopa tasemel, keskmine palk on madal ja üleüldse ei saa seda peaaegu keegi; miinimumpalk on sootuks olematu jne. Kohati jääb kõlama küsimus, et meil on olnud aega arenenud riikide hulka jõuda küllalt; kuidas siis on juhtunud nii, et oleme nõnda äpardunud ühes kõiges olulisemas näitajas? Hea küll, viieteist aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmise eesmärgi üle naeravad tänapäeval kõik. Aga mida tagasivaatavalt arvata sellest, mida me oleme saavutanud viimase paarikümne aastaga?

Vaatame alljärgnevalt majandusarengu üht põhinäitajat, SKP-d inimese kohta, ja proovime panna selle teiste riikide saavutuste konteksti. Vaatame SKP taset inimese kohta püsivhindades aastal 2011 ja aastal 1992. Penn World Table andmebaasi kohaselt on see näitaja nimetatud ajavahemikus kasvanud ligikaudu 8 600 USA dollarilt u 20 100 dollarile ehk pea 2,3 korda.

On seda vähe või palju? On ju palju teisi riike, kus kasv on olnud märgatavalt kiirem kui Eestis — nagu näiteks Hiina, mis suudab aastast aastasse näidata peadpööritavaid kasvunumbreid. Ainult kasvuprotsente vaadates pole Eestil sellele eriti muud midagi vastu panna kui mõned buumiaegsed näitajad, kuid pikema perioodi keskmisena on pilt teistsugune. Oluline on võrdlus esitada kogu perioodi kohta, mida soovime hinnata.

Samuti tuleb selleks, et võrdlus oleks õiglane, tähele panna ühte asja: keskmine hiinlane on keskmisest eestlasest palju vaesem. Madalamalt arengutasemelt on lihtsam kiiret kasvu saavutada kui kõrgelt (eeldusel muidugi, et kasvueeldused on täidetud — paraku on ka ohtralt näiteid vaestest riikidest, kes kuhugi kasvama ei kipu).

Seega, kui tahame võrrelda Eesti arengut viimaste kümnendite jooksul teiste riikidega, tuleks võrdluse aluseks võtta aeg, mis kulus SKP kasvamiseks Eesti lähtetasemest 90ndate alguses kuni selle tasemeni, mille oleme saavutanud praegu. Alljärgnevalt olemegi pannud ritta riigid selle järgi, mitme aastaga jõudis nende SKP per capita tasemelt, mis oli mitte suurem kui Eesti tase 1992. aastal, tasemele, mis oli vähemalt võrdne Eesti omaga 2011. aastal. Panime joonisele ainult need riigid, kellel see võttis aega vähem kui 35 aastat.

Allikas: Penn World Table, Indrek Seppo (CENTAR) arvutused

Mida me sellelt pildilt näeme? Esikohta jagavad Hong Kong, Korea ja Taiwan. Kokku edestab Eestit oma kasvu kiirusega seitse riiki: neli Aasia tiigrit, väike Macao ja naftariik Omaan, Euroopat esindamas vaid Portugal oma 1985-2001. aasta kasvuspurdiga. Kõigil teistel riikidel on Eesti lähtetasemelt 2011. aasta tasemeni jõudmine võtnud kauem. Neil riikidel, keda pildil pole, on see võtnud üle 35 aasta.

Õigupoolest on joonis Eesti suhtes veidi ebaõiglane. Nimelt leidis 1990ndate keskel aset majanduslangus, mille tulemusena Eesti SKP inimese kohta langes allapoole 1992. aasta taset ja jõudis selleni tagasi alles 1997. aastal. Nii et sama korrektne oleks öelda, et Eesti suutis vähem kui 8 600 dollari suuruse per capita SKP tasemelt 20 100 dollarini jõuda 15 aastaga. Selle tulemusega oleks Eesti neljandal kohal, vaid aasta võrra pikema ajaga kui Aasia tiigrite kasvuspurt.

Eestil on põhjust oma majandusarengu kiiruse üle uhke olla — see jääb samasse suurusjärku riikidega, kes on oma fenomenaalse kasvutempo poolest õigusega kuulsad. Meenutage seda järgmine kord, kui keegi kuulutab Eesti majandusarengu äparduseks.

Selle jutuga ma ei taha sugugi naeruvääristada ega pisendada ühtki sotsiaalprobleemi Eestis. Tahan lihtsalt osutada sellele, et ootused elatustasemele — küllap põhjapoolsetest eeskujudest inspireerituna — paistavad Eestis olevat kasvanud kiiremini kui ühegi riigi tegelik majanduskasv maailma majandusajaloos. Selleks, et elatustase tõepoolest nendele ootustele järele jõuaks, ongi lihtsalt vaja rohkem aega kui seni on arvatud.

Märkus: postituse eelmises versioonis paigutus Eesti oma kasvu kiirusega samuti seitsmendale kohale, kuid temast ees olevad riigid olid veidi teised. Vahepeal tegi Indrek Seppo arvutused uuesti andmestiku uuema versiooni baasil (Penn World Table 8), mis tulemusi veidi muutis.

Tänud Indrekule arvutuste eest. Siin on ka arvutuste R’i kood.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Kuidas panna eestimaalane õppima?

Autor: Mari Liis Räis

Kui paljud eestimaalased õppisid viimasel aastal üldharidus- või kutsekoolis või läbisid tööalaseid või isegi vabahariduslikke koolitusi? Kui paljud aga otsisid uut infot internetist või raamatukogust, võibolla isegi kuulates ööülikooli?

Kui vaadata Euroopa Liidu poolt mõõdetavat osalemist elukestvas õppes (ehk nende inimeste osakaalu vanusegrupis 25-64, kes õppisid viimase 4 nädala jooksul tasemeõppes või käisid näiteks koolitustel / seminaridel) siis tegi seda eestimaalastest vaid 12%, mis on küll üle Euroopa keskmise (9%), ent jääb oluliselt alla Põhjamaadele. Ka suurusjärguliselt (jääb mulje, et enesetäiendamisega tegeleks vaid veidi üle kümnendiku täiskasvanutest) tundub see näitaja päris madal. Madalat elukestva õppes osalemise määra peetakse tüüpiliselt probleemiks, kuna rahvastiku oskused ja teadmised vananevad ning ei suuda pidada sammu tööturu arengutega. Siin on aga üks konks – elukestva õppe statistikas ei võeta valdavalt arvesse informaalset õpet ehk inimeste iseseisvat õppetegevust.

Eelmisel aastal analüüsisime veidi põhjalikumalt elukestvas õppes osalemist, keskendudes erialase hariduste inimestele kui riskigrupile. Uurisime nende osalemist elukestvas õppes vaadeldes nii formaalset (eeskätt tasemeõpe), mitte-formaalset (nt seminarid ja koolitused) kui ka informaalset õppimist (ise õppimine Youtube või käsiraamatu abil). Viimase nelja nädala asemel vaatasime enesetäiendamist viimase aasta jooksul (neli nädalat on tegelikult küllaltki lühike aeg, et teha otsust selle kohta, kas inimene vajaduse tekkides täiendab oma teadmisi või mitte). Meie metoodika peamine eripäras seisnes selles, et informaalset õppimist analüüsiti detailse küsimustikuga, mis vähendab meenutusvigadest tulenevat alaraporteeritust.

Tulemused olid küllaltki ootuspärased. Kui tasemeõppes või koolitusel osales tõesti küllaltki tagasihoidlik hulk inimesi (vt alljärgnevat joonist), siis üldisemalt sõnastatud iseseisva õppimise küsimuse kohaselt oli iseõppijate hulk küllaltki suur – veidi alla poole erialase hariduseta inimestest.

Kui küsida inimestelt aga detailsemalt, tuues välja erinevaid valdkondi, milles enesetäiendamine võis aset leida (nt tööalane, kodu renoveerimise või majapidamistöödega seonduv), siis selgus, et üle ¾  elanikkonnast on ühel või teisel moel ennast iseseisvalt täiendanud.

Seega on inimesed oluliselt altimad oma teadmisi täiendama, kui Eurostati poolt kasutatav põhiline mõõdik seda paista laseb.

Joonis 1. Erialahariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes viimase 12 kuu jooksul

Allikas: Erialase hariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes, uuringu raport.

Informaalse õppimise allikatena kasutasid erialase hariduseta inimesed põhiliselt internetti (39%) ja kirjalikke materjale (22%). See näitab, et infot otsiti ise ja õppimine oli pigem sihipärane kui juhuslik. Vastandina võiks tuua teleka vaatamisel omandatavad uued teadmised (12%), mis on pigem juhuslikud. Iseõppimise põhjuseks olid peamiselt soov silmaringi laiendada, teha oma tööd paremini ja omandada praktilisi oskus, mida rakendada väljaspool tööd.

Vaatasime ka seda, mis takistab õppimist (formaalses- ja mitteformaalses õppes). Vastajad, kes oleks soovinud rohkem õppida, tõid takistustena välja koolituste hinna, tehnilise kättesaadavuse (koolituskoht või eriala ei sobi) ja mittesobivuse töögraafikuga – need probleemid on sageli lahendatavad iseseisva õppimisega. Iseseisvat õppimist on lihtsam sobitada oma päevakavasse ning finantsilises mõttes on tegu odavaima õppimisviisiga.

Eestis on elukestva õppe arendamisel päris oluline rõhk formaalõppel ja ka mitteformaalsel õppimise. Samas on ilmne, et valdav osa täiskasvanud inimese (olgu ta siis erialase haridusega või ilma selleta), toimub pigem iseseisvalt.

Ehk on aeg hakata mõtlema rohkem väljas pool formaalõppe raamistikku ning toetada ja julgustada inimesi tegelema iseõppimisega, mis neile juba niigi omasem on? Seda toetava meetmena võiks mõelda, kuidas inimesed, kes on olulise osa oma oskustest ja teadmistest omandanud iseõppides, saaks need väiksema vaevaga riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooniks vormistada. See aitaks kergemini oma oskuseid tööturul pakkuda. Eesti kutsekvalifikatsiooni süsteem sobib olemuslikult selleks väga hästi, kuid kutseeksamite tegemine ei pruugi oma maksumuse tõttu olla kõigile kättesaadav, samuti võiks saada eksameid anda väiksemate tükkide peale (osakvalifikatsioonid, millega praegu ka juba tegeletakse). Õppimise aspektist vaadatuna võiks kaaluda suuremat rõhuasetust täiskasvanute õpioskuste arendamisel ning õppevahendite kättesaadavuse parandamisel.

Tahaksin lõpetuseks siiski öelda, et iseõppimine ei asenda formaalharidust ning ma ei näe neid kahte õppimise viisi ka konkurentidena. Iseõppimine eeldab varasemalt omandatud üldteadmisi ning õpioskusi ehk tugevat vundamenti, millele uusi teadmisi saab kuhjata. Vundamendi ehitamiseks on vaja kellegi juhendamist, kes suudaks anda tervikliku pildi – seda rolli täidab formaalõpe hästi. Elukestva õppe mõistes on aga iseõppimisel oluline roll, mida ei saa jätta tähelepanuta.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Sambad, lapsed ja maarjakask

Saateks

See lugu sai tegelikult kirjutatud veidi üle kuu aja tagasi , kui Andres Arrakult ilmus üks paljudest arvamuslugudest pensioni teemadel (leiad selle siit). Siis jäi ta mõneks ajaks seisma, aga … milleks tal ikka seista lasta.  Head lugemist!

_________________________________________

„Arrak kirjutas jälle pensionidest.“

Istusime Steni ja Indrekuga laua taga ja jõime teed (Sten kohvi). 35-aastastele meestele on pension selline teema, millest teetassi või õlleklaasi kõrval just liiga tihti ei räägita, ökonomistid on aga kummaline rahvas. Andres Arrak õpetas meile ülikoolis makroökonoomikat ja seetõttu kipume tema kirjutisi ikka lugema – tal on alatasa olnud huvitavaid mõtteid, iseasi, kas nendega alati nõustuda saab.

„Jälle sellest, et sammaste asemel tuleb lapsi teha ja maarjakaske kasvatada?“

„Ei, maarjakaske ta sellel korral ei maininud, küll aga ütles, et riigipension kaob ära ja keskmine mees pensionini nagunii ei ela. Lapsi soovitas ka teha.“

„Ma ei saa sellest pensionijutust hästi aru – meil on jooksvast maksutulust rahastatavaid valdkondi nii et tolmab – haridus, tervishoid, riigiaparaat tervikuna. Millegipärast ei räägita eriti sellest, et tulevikus on meil ainult tasuline haridus või teedevõrk? PRAXISe kolleegid tegid siin veidi aega tagasi arvutusi, pilt ei paista sugugi nii must, vahepeal on lihtsalt mõned aastad defitsiiti ja siis on I samba pension enam-vähem tasakaalus. Kas see on üldse teema?“

„Tegelikult mitte mõned, vaid 40. Kui jätkame nii nagu täna, siis on esimestel aastatel puudu ca 2%, hiljem ca 1% SKPst. Ma arvan, et see on teema küll.“

Riigieelarvest makstavad pensionid on eeskätt valikute küsimus. Arrakul on selles mõttes õigus, et tööealise rahvastiku osakaal väheneb ja seega suhteliselt jääb ümberjaotamiseks olevat raha vähemaks. Tuleb otsustada, kuhu seda panna. Ta lihtsalt eeldab, et pensionärile seda enam ei anta, aga see eeldus ei ole väga veenev, eriti arvestades seda, et valimiskasti juures saavad otsustajateks olema need samad pensionärid.

“Minu mure on Arraku omaga täpselt vastupidine – mitte see pole probleem, et pensioneid ei makstaks, vaid kuidas tagada, et meie põlvkond pensionieas liigselt tulevaste noorte arvel elama ei hakkaks? Meid saab lihtsalt valijaskonnas rohkem olema. Peame selgelt aru saama, et meie tänane otsus pensioniks vähem kõrvale panna tuleb meie laste maksukoormuse arvelt. Iga mees, kes ütleb, et ära pensioniks raha kogu, kasvatab sellega oma laste maksukoormust. Minu laste oma ka, kurat!”

„Tänaste kolmekümneste puhul peaks tulema teisest sambast ka raha juba päris korralikult juurde, nii et ca 40% oma pensionieelsest sissetulekust peaks ikka kätte saama.“

„Arrak arvab, et ka sellele ei tasu loota – tootlused on nirud ja lisaks on meeste keskmine eluiga napilt üle tänase pensioniea.“

„Seda argumenti kuuleb viimasel ajal tihti, aga minu arust on seal mõtlemisviga. Arvatakse, et kui pensionifondi tootlus on väike, siis ei tasu investeerida ja mõistlikum on raha täna ära kulutada. Vastupidi – pead veel rohkem kõrvale panema! Kui 100 aastat tagasi mõni mees talvekartuli sügisel ära sõi, seletades et võib-olla läheb osa muidu mädanema, siis kevadel ta oma tarkust enam teistele kuulutada ei saanud. Pensioniks kõrvalepaneku puhul ei ole samamoodi küsimus selles, kas saan pensionärina rohkem nänni, kui selle raha eest täna saaks. Küsimus on selles, kas saan pensionärina hakkama. Täiesti võimalik, et pean tarbimise tulevikku nihutamise eest ka peale maksma.“

Igaüks peaks hoolitsema selle eest, et ka kehvematel aegadel hakkama saada, seega peab investeerima ning II ja III pensionisammas on asjakohased lahendused. Iseküsimus on see, kas need hinnad, mida meie pensionifondid täna pakuvad, mõistlikud on. Fondihalduse tasud on aastatega veidi vähenenud, kuid meil ei ole endiselt võimalust investeerida nt indeksfondidesse, mille halduskulud on oluliselt madalamad kui aktiivselt juhitud fondidel. Ka aktiivselt juhitud fondide tasud paistavad meil jätkuvalt olema keskmiselt veidi kõrgemad kui mujal maailmas. Kui kohalik konkurents pole piisavalt hästi töötanud, on aeg astuda järgmine samm. Fondide valiku laiendamine ka mujal maailmas tegutsevate, samaväärsele kontrollile allutatud fondide arvel peaks olema asi, mis kohalikud fondihaldurid kiiresti üles äratab.

Tegelikult on siin veel üks mõtlemisviga – keskmise elueaga mees. Keskmise elueaga opereerimine on selles kontekstis mõttetu. Kui keegi tõesti pensionini ei elaks, ei oleks pensionite maksmisega ka mitte mingeid probleeme. Need, kes juba 65. eluaastani on vastu pidanud, elavad keskmiselt veel üle 14 aasta. Oodatav eluiga kipub meil ikka üsna kiiresti pikenema – viimase 20 aastaga on see pikenenud ca 6 aasta võrra, seda nii meestel kui naistel.

„Mina kui potentsiaalne pensionär püüan küll valmis olla ka kõige hullemaks – mis siis saab, kui ühel päeval pensioniiga käes, katsud pulssi ja tuksub, kurivaim, endiselt? Ma olen ennast väiksemate riskide vastu kindlustanud – keskmisel mehel ei põle korter ka kuigi tihti maha.”

„Äkki peaks pensionisammaste asemel siiski hoopis lapsi tegema.“

„See laste asi on eraldi teema. Lapsi on muidugi tore teha, aga ainult sellele keskendumine oma pensioni tagamiseks nüüd ka päris õige ei ole. Riskid on suured, vast suuremad kui investeeringul?“

„Juhtub poisi asemel tüdruk sündima, on pension kohe kolmandiku võrra väiksem? Läheb laps veel näitlejaks kätte, mis siis?”

“Siis oled oma investeeringuga kehvasti ümber käinud.”

Nali naljaks, aga lastest pensionisammas on tõesti mitmete probleemidega – esiteks kipuvad meie lapsed saama meie lapselapsi siis, kui meie neilt oma 40% keskmisest palgast ootama hakkame. Mida rohkem neil lapsi on, seda keerulisemaks muutub enda ja laste toitmise/koolitamise kõrval veel ka vanemate (ja vanavanemate) ülalpidamine. Üldiselt kipub ühiskonnas prevaleerima seisukoht, et neid, kellel lapsed kasvatada, tuleks pigem ise kuidagi toetada.

Ja siis see isiklike vabaduste küsimus. Põhjamaade heaoluühiskonnast rääkides unustatakse sageli ära, et see ei ole mitte püüe mingi abstraktse kollektivismi poole, vaid üheks eesmärgiks on – vastupidi – üksikindiviidi võimalikult suur vabadus, sh vabadus sundusest hoolitseda oma vanemate eest või vabadus mitte sõltuda kõiges oma laste saatusest ja valikutest. Inimese vabadus valida oma tegevusala sõltumata sellest, kui pikaealised tema vanemad satuvad olema. Kui me ka oleme avastanud, et praegune süsteem – iga põlvkond maksab kinni eelmise põlvkonna kulud – enam välja ei vea, ei ole tänapäeva maailmas ainus alternatiiv patriarhaalne ilmakorraldus ja lapsed kui tootmistegurid.

„Et siis lapsed on vilets investeering?“

“Lapsi võib teha, aga pensionisambaks ma neid muuta ei taha. Tõenäoliselt on meil Arrakuga veidi erinevad väärtushinnangud, aga mina olen nõus maksma selle eest, et mu lapsed ei peaks oma elu joondama minu vajaduste järgi. Kui inimene tahab olla kunstnik ja mõistab, et ohverdab sellega ilmselt olulise osa omaenda materiaalsest heaolust, siis ei ole minu asi talle öelda, et perekonna, riigi või ma ei tea mille nimel peab tema hakkama inseneriks või müügimeheks. Olgu see maailm seetõttu materiaalselt vaesem, aga see on vaba maailm, ainus kus ma tahan lapsi saada. Teise ja kolmanda pensionisambaga on igaühele antud võimalus iseenesega hakkama saada, keegi pole öelnud, et see peab olema lihtne või odav.”

„Arrak ei räägigi tegelikult ainult laste tegemisest, maarjakased tuleb ka ikka maha istutada …“

„Siin on jälle riskid suured, tõenäoliselt suuremad kui pensionifondiga.“

„Aegajalt osutuvad maarjakased tavalisteks kaskedeks …“

„Puidu hind on ka hirmus kõikuv olnud.”

Ettevõtlusega on täpselt sama või isegi veidi tõsisem probleem, kui II samba pensionifondiga. Kui pensionifondid investeerivad su raha sadadesse ettevõtetesse, siis isegi kui päris mitmel nendest ettevõtetest ei lähe hästi, ei juhtu veel midagi katastroofilist. Oma ettevõttega on riskid alati suuremad – kui ebaõnnestub, siis tuleb üldjuhul ikkagi otsast alustada. Ja kui mõni kataklüsm börsid maailmast minema pühib, on üsna ebatõenäoline, et oma osaühing enam kuigi palju väärt on. Küll aga võib keegi puidufondiga pensionikindlustuse turule tulla, kui see kõige parem investeering tundub olema.

„Mis siis on loo moraal? Et midagi pole teha, elu pensionieas tuleb vilets?“

„Ei pea tingimata vilets tulema. Selles mõttes on Arrakul õigus, et aktiivne peab olema, küll siis on tulevikus ka rohkem võimalusi.“

Praegu tundub, et tuleb teha kõike mis võimalik ning kuna kõigega kaasnevad riskid, siis peab munad hoidma erinevates korvides. Ettevõtlikkus tuleb alati kasuks. Lapsed on ka toredad, aga pole päris kindel, kas me oleksime tahtnud pensionisambana üles kasvada (“Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!”). Oma koht on nii pensionifondidel kui riiklikul pensionil. Esmatähtis on mõista, et maailm on tõepoolest muutunud ning me kõik vastutame ise oma heaolu eest pensionipõlves. Vastutustundetu oleks panustada ainult sellele, et maailmakord kokku kukub, börsid kaovad niikuinii ning ainukesed püsivad väärtused on lapsed ja lauahõbe.

Esimese kahe sambaga piirdudes saab pension igal juhul olema väike. Kindlasti väiksem, kui me tahaksime. Aga kui sa kohe täna midagi sellele lisaks ei tee (olgu see III pensionisammas, oma ettevõte või midagi kolmandat), siis ei ole tulevikus ka kedagi teist peale enda süüdistada.

Posted in Uncategorized | 5 Comments

Õpingute ebaõnnestumise uuringu jätkuks

Nagu huvilised juba reedel märgata võisid, sai meil valmis üks raport („Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis“). Sissejuhatuseks – need, kes veel lugenud pole, kuid sooviks seda teha, leiavad raporti täisversiooni, eestikeelse lühiversiooni või eriti lühikest presentatsiooni eelpool toodud linkide alt. Kuna palk ja „võitjate põlvkond“ on kujunenud üheks popimaks teemaks, siis lisan siia lingi ka Indreku blogis avaldatud jutule, mis avab seda teemat veidi laiemalt, kui meie raportid.

Tänase postituse sisuks on aga mõtisklused mõningatel teemadel, mis uuringu tutvustuse pressikonverentsilt lendu läksid. Neist kõige kõlakamad olid vast Prof. Jüri Sepa mõtted tutvustuse diskussiooniosaks (mis leidsid väga kiire tee Postimees Online’i), kus ta rääkis põgusalt signaliseerimisteooriast ning käis välja provokatiivse mõtte, et selle kohaselt ei olegi ehk mõtet vähemvõimekate harimisse panustada, sest see kahjustaks võimekate huve, muutes signaali hägusamaks. See kommentaar oli kindlasti mõeldud pigem diskussioonipunkti kui kindla seisukohana, kuid online-meedias sai sellest eraldi lugu.

Mis asi see signaliseerimisteooria on ja miks siis vähemharituid harida ei maksa? Tööturu ja hariduse kontekstis on selle teooria teerajajaks Michael Spence, kes 1973. aastal avaldas ajakirjas Quarterly Journal of Economics artikli Job Market Signalling. Probleem, mida Spence analüüsis, oli lihtne –kui tööandja soovib töötajat tööle võtta, sooviks ta talle maksta palka, mis ei ületa tema (piir)tootlikkust, kuid töötaja tööle võtmisel ei ole tema tootlikkust võimalik otseselt kusagilt välja lugeda. See muudab uue töötaja töölevõtmise tööandja jaoks  teatud mõttes õnnemänguks.

Loomulikult püüab tööandja leida kõikvõimalikke meetodeid, et hinnata, milline on töökohale konkureerivate inimeste tootlikkus. Siin tulevadki mängu signaalid. Kui eeldada, et hariduse omandamine on tootlikumatele inimestele lihtsam  (nad on võimekavad, neil tuleb paremini välja nii õppimine kui tööülesannete täitmine), siis saavad töötajad saata hariduse omandamisega tööandjale signaali selle kohta, et nad kuuluvad kõrgema tootlikkusega töötajate hulka. Seda informatsiooni saab tööandja ära kasutada selleks, et teha kõrgema tootlikkusega inimestele parem palgapakkumine.

Kui nüüd eeldada, et haridus tootlikkust ei mõjuta ning selle peamiseks eesmärgiks on tootlikumate eristamine vähemtootlikest, siis näeme kohe ka seda, miks võiks vähemvõimekatele hariduse andmine probleeme tekitada – see muudab signaali hägusamaks ning  diplomeeritud „kõrgtootlike“ ridadesse hakkavad imbuma ka vähetootlikud, kes töökohale asudes jäävad alla tööandja ootustele.  Seega kaotab haridus kui signaal oma väärtuse.

Loomulikult on hariduse käsitlemine puhtalt signaalina tööandjale mõnevõrra liialdatud. Õigupoolest ei oleks sellises maailmas, kus kool tootlikkust ei tõsta, koolidel üldse mõtet – 12 aastat üldharidust + 10 aastat ülikooli (et saada kätte kõrgeim kraad) on õigupoolest ju päris kallis signaliseerimise mehhanism. Kui haridus midagi muud juurde ei anna, siis oleks ühiskonnale hulka vähem kulukas võtta kasutusele mõned testid, mis inimese võimekuse ligilähedaselt ära hindavad ning kogu haridussüsteem saaks hakata tegelema millegi kasulikumaga.

Signaliseerimisel on kindlasti oma osa, kuid väga raske on eitada hariduse arendavat poolt. Mis on huvitav – järeleaitamist võivadki kõige enam vajada need, kellel raskusi. Seda uuringut tehes lähtume me sellest, et kooliharidusel on mõju ja kui ka väiksema võimekusega inimesed kauem koolis käivad, siis on põhjust arvata, et see nende üldist kognitiivset võimekust tõstab. Meile annavad selleks alust arvukad hinnangud, mis lähtuvad näiteks kaksikutest, kes omandanud erineva haridustaseme (selle lingi alt avaneva töö Tabel 1 sisaldab ülevaadet neist uuringutest). Hiljutine paber (mida muuseas mõned peavad üheks viimase aasta parimaks tööks) The long term impact of teachers: teacher value-added and student outcomes in adulthood hindab hea õpetaja mõju tulevastele palkadele ja näitab selle olemasolu (nii läbi selle, et tõenäolisemalt mindi edasi õppima, kui ka neile, kes jäid keskharidusega). Õpetajate nimesid reeglina töövestlusel ei küsita, peamine tegur saab siin olla üksnes kognitiivse võimekuse paranemine.

Esitluse kommentaaridest paistis silma ka see, et me ei ole vaadanud enne keskkooli õpingud katkestavate inimeste koolisüsteemi tagasitoomise kulusid ning et vägisi hariduse andmine võib olla kulukas.

Kulusid ei vaadanud me tõepoolest ja sellel oli ka selge põhus – need arvutused ei ole mõeldud täna kehtiva meetmestiku hindamiseks. Nende eesmärgiks on pigem anda poliitikakujundajale võrdluspunkt – kui ta usub, et tal on meede, mis suudab ühe muidu keskmisele põhihariduse tasemele jääva inimese viia keskmisele keskharidusega inimese tasemele (seda suhteliselt laias mõttes), siis võiks selles tulla ühiskonnale tulu ca 78 tuhat € (see on siis kogutulu üle elukaare, kus sees ka tervise paranemisest jms tulenevad tulud). See on keskmine erinevus nende haridustasemetega inimeste vahel ning sellest tulenevaid piiranguid on raportis päris põhjalikult rõhutatud. Samas tekitab see arusaamise suurusjärkudest. Milline see meede on ja mis see maksab, see jääb juba poliitikakujundaja valida. Ühe olulise märkusena olgu veel öeldud, et enamikul nendest meetmetest on tulud ka väljaspool koolikatkestamist ja nad võivad parandada ka nende tulemusi, kes otseselt väljakukkumise ohus ei ole.

Kindlasti ei ole aga mõistlik kellelegi „vägisi“ hariduse andmine. Mis iganes meetmestikuga on tegemist, üldreeglina peaks see hakkama lapse käitumist mõjutama juba maast madalast ning aitama ta läbi kooli nii, et tal ei tekigi vastupandamatut soovi koolist lahkuda. Sellele vaatamata – kindlasti jääb alles ka neid inimesi, kelle keskhariduse viimine on liiga kulukas  ja keda ka väga hästi disainitud meetmed ei aita. On väga vähetõenäoline, et nende hulka kuuluvad kõik need poolteisttuhat õpilast kes täna oma õpingud põhihariduse tasemel lõpetavad. Pöörame neile veidi rohkem tähelepanu.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Eilse teema jätkuks …

Eelmises postituses panime ritta erinevate gümnaasiumite lõpetajate ülikooli riigieelarvelisele kohale sissesaamise tõenäosused. Arutelude käigus aga vaatasime, et lisaks gümnaasiumilõpetajate käekäigule oleks oluline arvesse võtta ka seda, milline protsent gümnaasiumitesse sisseastunustest üldse lõpetamiseni jõuavad — kooliti võivad nominaalajaga lõpetajate suhtarvud olla küllaltki erinevad. Et seda arvesse võtta, siis tegime ka pingerea selle kohta, milline protsent gümnaasiumisse sisseastunutest jõuab hiljem avalik-õiguslikku ülikooli tasuta kohale.

Tehniline märkus arvutuskäigu kohta – gümnaasiumi lõpetamise tõenäosus on korrutatud ülikooli RKT kohale edasi õppima minemise tõenäosusega. Ainsaks muudatuseks andmestikus on see, et kooli vahetajad on arvestusest välja jäetud (kui 100 sisseastujast 25 ei lõpetanud nominaalajaga ja 25 läks teise kooli, siis meie arvestuses ei ole nominaalajaga lõpetamise tõenäosus mitte 50/100 , ehk 50%, vaid 50/75, ehk 1/3).

Joonis 1. Gümnaasiumisse sisseastuja tõenäosus minna ülikooli tasuta kohale õppima

Posted in Uncategorized | 2 Comments

Millistest keskkoolidest minnakse avalik-õiguslikku ülikooli riikliku koolitustellimuse kohtadele?

Haridus- ja Teadusministeerium on oma kodulehele välja pannud huvitava andmestiku sellest, kes gümnaasiumisse lähevad, paljud selle lõpetavad ning kuhu minnakse edasi õppima (vt siit). Kuna edasiõppimine peaks gümnaasiumisse pürgijate jaoks olema küllaltki oluline teema ning gümnaasium peaks inimesi ette valmistama sisenemaks kõrgharidusse, siis tegime koolidest järjestuse selle järgi, kui suur osa lõpetajatest läheb riikliku koolitustellimuse kaudu finantseeritud (ehk siis õpilasele tasuta) avalik-õiguslikesse ülikoolidesse edasi õppima. Tulemused leiate alljärgnevalt jooniselt.

Kuna CENTAR-i inimesed on valdavalt Pärnu taustaga, siis on tore tõdeda, et tabeli esimeses otsas on päris mitmed Pärnu koolid (selle järjestuse kohaselt läheb neist kõige paremini Sütevakal, end ka Koidula Gümnaasium ja Ühisgümnaasium on päris heal positsioonil).

Joonis 1. 2008-2010 gümnaasiumi lõpetanude jätkamine AÕ ülikoolis RKT kohal (lingi peale vajutades näeb PDF versiooni)

PS. Neile, kes eelpool toodud nimekirja järgi kooli valima hakkavad, võiks öelda, et lisaks avalik-õiguslikele institutsioonidele pakuvad seda ka riiklikud ja eraõiguslikud ning kõrghariduse võib ekstreemsematel juhtudel omandada ka oma raha eest :). Seega ei pea ilmtingimata just Treffnerisse minema.

Ühtlasi tuleb meelde ka üks vana lugu, mida ülikooli kõrgema matemaatika loengus rääkis legendaarne dotsent Elmar Sakkov – kui üliõpilane matemaatika eksamil läbi kukub, siis pole sellst häda midagi – saab proovida ka teist korda. Kui ta ka teist korda läbi kukub, siis võib ju proovida kolmandat korda. Kui ta aga ka kolmandat korda läbi kukub, siis pole ka häda midagi, sest … kõigil ei peagi ju kõrgharidust olema :).

PPS. Eelneva täienduseks – nendes andmetes kajastuvad tõesti vaid need inimesed, kes läksid kohe peale lõpetamist Eesti avalikõiguslikku ülikooli õppima. Kui aasta jäi vahele, siis neid siin sees poole. Samuti puuduvad inimesed, kes õpivad välismaal. Mõningate koolide andmete tõlgendamisel on see päris oluline taustainfo.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Vidin demagoogi tööriistakasti

Majanduskasv on päris popp teema, kuid valdavalt ei kirjutata sellest mitte analüütilises võtmes, vaid illustreerimaks oma seisukohtade paikapidavust (olgu need siis mõne opositsioonipoliitiku väited sellest, et seni aetud majanduspoliitika ei  toimi või valitsuskoalitsioonipoliitiku kiidusõnad kõigele sellele, mida parasjagu ellu viiakse).

Kuna majanduskasvu number sõltub päris palju sellest, millise perioodi kohta seda arvutatakse, pakub Eesti rahvamajanduse arvepidamine lausa ammendamatut abimaterjali nii kriitikutele kui ülistajatele. Alljärgnev tööriist ongi mõeldud kõikvõimalike sõnavõttude kirjutajatele. Selle kasutamine on lihtne – tulpades on toodud perioodi algusaastad ja ridades lõppaastad. Nii saate näiteks perioodi 1998-1999 majanduskasvuks -0.3%, kuid perioodi 1998-2000 keskmiseks majanduskasvuks juba 4.7%.

Need, kes soovivad Eesti majanduspoliitika kohta negatiivseid näiteid, peaksid rohkem tähelepanu pöörama punastele lahtritele, ülistuskõnede kirjutajad peaksid vaatama rohelisi (mida tumedam roheline, seda ilusam Eesti) :-)

NB! Keskmine majanduskasv on arvutatud, kasutades järgmist valemit:

Kus:

r – SKP reaalne kasvumäär;

SKPl – SKP absoluutväärtus 2000. aasta hindades perioodi lõpus;

SKP a – SKP absoluutväärtus 2000. aasta hindades perioodi alguses;

n – perioodi pikkus aastates.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Rahvaste rikkusest

Mõtiskledes Eesti võimaluste üle rikastele riikidele järele jõuda, tekkis küsimus: kui palju on Lääne-Euroopa riikidel läinud aega, et jõuda selle majandusliku arengutasemeni, kus nad on? Ehk teisisõnu, mitu aastat tagasi olid nad praeguse Eestiga võrreldaval arengutasemel?

Tegin väikese rehkenduse. Võtsin võrdluspunktiks 2009. aasta Eesti SKP inimese kohta ning leidsin, mis aastal erinevate riikide SKP oli samal tasemel. Tulemused on esitatud kaardil (sellel klikkides näeb  suuremat versiooni). Iga riigi kohta on toodud kaks numbrit: esiteks aasta, mil selle riigi SKP per capita oli Eesti 2009. aasta tasemel, ja teiseks see, mitu korda oli 2009. aastal selle riigi SKP inimese kohta suurem Eesti omast. Nt Soome oli Eesti arengutasemel aastal 1979 ning aastaks 2009 oli sealne SKP inimese kohta 1,8 korda suurem kui Eesti oma samal aastal. Sama värvi on riigid, mis olid Eesti arengutasemel samal kümnendil (nt sama värviga on UK, Hispaania ja Itaalia, mis olid Eesti tasemel 1980. aastatel). Välja on jäetud need riigid, mis 2009. aasta seisuga olid Eestist vaesemad.

Kui Soome saavutas Eesti taseme 30 aastat tagasi, siis seda ei tuleks tõlgendada nii, et Eesti on oma arengus Soomest 30 aastat maas. Me võime olla neist maas ka 15 või 50 aastat — see sõltub sellest, kas meie majanduskasv ületab Soome oma, mis 1979-2009 oli keskmiselt 2,7%, või mitte. Näiteks Iirimaa on 1990. aastal Eesti praeguselt tasemelt alustades jõudnud Soome praeguse tasemeni vaid 12 aastaga, mil keskmine kasv oli 6%. (Nagu kirjutab Michael Lewis suurepärases Iirimaa praegust kriisi käsitlevas artiklis, ei ole keegi päris kindel, mis nende eduloo taga oli).

Pean tunnistama, et ma ei kujutanud ette, et Eesti arengutase oli Põhjamaadel käes nii kaua aega tagasi. Näiteks Norra oli seal, kus meie praegu, juba neljakümne aasta eest ehk vahetult enne Põhjamere nafta puurimisega alustamist. Muide, Norra praegune tase on see, mille me saavutame 15 aastaga viie rikkama EL riigi hulka jõudes. Et jõuda sinna aastaks 2026, peame kasvama keskmiselt 7,3 protsenti aastas ehk üle kahe korra kiiremini kui Norra. (Küllap aitaks meid selle eesmärgini J. P. Getty poolt sõnastatud edu valem: rise early, work hard, strike oil.) Kuid ka 4,82% aastas kasvades jõuame ükskord sinna niikuinii — Norra praeguse tasemeni aastaks 2033 ja viie rikkama hulka 2042.

Alljärgnev pilt aga on sama kaart 2007. aasta seisuga, kujutades seda, mis aastal erinevad riigid olid Eesti 2007. aasta tasemel. Nagu näha, oli buumi tipphetkel n-ö ajaline kaugus nii mõnestki vana Euroopa riigist toona märkimisväärselt väiksem. Kriis on meid arengus päris palju tagasi paisanud.

Tehniline lisa. Aastad, mil riigid olid Eesti tasemel: aluseks võeti Eurostati andmed Euroopa riikide SKP-st inimese kohta PPS alusel, millest varasemate aastate numbrid tuletati Penn World Table SKP per capita reaalkasvude aegridade põhjal. Aasta 2009 SKP kordajad on Eurostati SKP per capita PPS. Viia rikkama riigi hulka jõudmise arvutustes on kasutatud IMFi World Economic Outlooki prognoose EL riikide kohta kuni 2015, sealt edasi teistel riikidel peale Eesti 2015. aasta SKP kasvumäärad.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

90-le protsendile vähemalt 60 protsenti

Kindlasti on mõni mängukaaslane lapsepõlves kutsunud teid mõõtu võtma keeleharjutuses, kus tuleb võimalikult kiirest tempos korrutada: „Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga“. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi  Töö ja tööhõive osa esimene punkt on foneetika vallas ehk veidi vähem väljakutset pakkuv, kuid teeb selle puudujäägi ajugümnastiliselt kuhjaga tasa.

Nimelt soovivad Sotsiaaldemokraadid  toetada õiglase palga juurutamise poliitikat Eestis ning palk on nende hinnangul õiglane siis, kui 90% Eesti töötajatest saab palka vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast.

Keeleharjutusena võib ka seda lauset kiirenevas tempos mitu korda järjest korrutada, me otsustasime selle … läbi arvutada. Enne aga veidi selle eesmärgi taustast.

Nagu Sotsiaaldemokraadid oma programmis kenasti märgivad, on tegemist Euroopa Sotsiaalharta artiklist 4 pärit eesmärgiga (täpsemalt ekspertide komitee interpretatsiooniga küllaltki üldiselt sõnastatud eesmärgist). Praegune tõlgendus pärineb  aastast 2004 ja räägitakse mitte bruto-, vaid netopalgast. Seega on võimalik eesmärgi saavutamiseks kasutada laias laastus kaht tüüpi meetmeid:

  • Miinimumpalga (või sektoraalsete/ametialaste miinimumpalkade) tõstmine;
  • Maksupoliitilised meetmed, mis suurendavad madalapalgaliste ja/või vähendavad kõrgepalgaliste sissetulekuid.

Alljärgnevalt püüame analüüsida kahte stsenaariumit:

  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et maksusüsteem ei muutu.
  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et rakendatakse astmelist tulumaksu. Tulumaksu astmete määramisel lähtume  Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt välja pakutud astmetest:
    • Kuni 2250  krooni kuus maksustatakse 0% tulumaksuga;
    • 2251 – 15 647 krooni kuus  maksustatakse 21% tulumaksuga;
    • Üle 15 647  krooni kuus maksustatakse 26% tulumaksuga.

Asume esimese stsenaariumi juurde ja räägime algatuseks brutopalkadest (SDE ei täpsusta oma valimisplatvormis, millistest palkadest on jutt). Olgu meeldetuletuseks mainitud, et miinimumpalk oli 2009. aastal (ja on ka täna) 4350 krooni, samal ajal kui Eesti Tööjõu-uuringu andmete pealt arvutatud keskmine palk oli ca 11 000 krooni. Seega moodustas miinimumpalk 2009. aastal keskmisest palgast ca 40%. Sellise miinimumpalga taseme juures teenis Eestis üle 60% Eesti keskmisest palgast 72% täisajaga töötajatest. Milline peaks siis olema miinimumpalk, et see osakaal tõuseks 90%? Vastus on toodud alljärgneval joonisel, kust paistab, et selleks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast. Ühtlasi tuleb silma pidada, et miinimumpalga tõstmine (niikaua kui see jääb alla 60% keskmisest palgast) mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab nende inimeste osakaalu, kes teenivad alla 60% Eesti keskmisest.



Joonis 1. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (brutopalk).

Kui järgi mõelda, on tulemused väga loogilised – miinimumpalga tõus mõjutab keskmist palka, mis tähendab, et need inimesed, kes varem teenisid täpselt 60%  Eesti keskmisest, langevad napilt alla selle piiri. Miinimumpalk saab omada positiivset mõju sellele näitajale ainult juhul, kui ta on suurem või võrdne 60 protsendiga Eesti keskmisest.

Läheme nüüd teise stsenaariumi juurde, sest Sotsiaaldemokraadid on pakkunud välja ka tulumaksu muudatused, mis peaks kõrgepalgaliste netopalka vähendama(seega liigume brutopalkadelt netopalkadele). Kui vaadata aga allpool toodud joonist, siis ei ole tulemused jällegi vist päris sellised, mida on oodatud. Nende inimeste osakaal, kelle netopalk on üle 60% keskmisest palgast, on küll veidi suurem, kuid laias plaanis ei ole muutused eriti suured – kui soovime, et 90% inimestest teeniks vähemalt 60% keskmisest netopalgast, siis peab miinimumpalk olema 60% keskmisest palgast.

Joonis 2. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (netopalk, astmeline tulumaks).

Olgu siinkohal juurde märgitud, et väga suurt vahet ei ole ka sellest, kui viimase tulutaseme maksumäär on 26% asemel nt 50% – murdepunkt on ikkagi kohas, kus miinimumpalk ületab 60% keskmisest palgast.

Mida siis arvata Sotsiaaldemkraatide eesmärgist? Meie väikese mõtteharjutuse esmaseks järelduseks on see, et selle eesmärgi täitmine on võimalik vaid väga äärmuslikke meetmeid kasutades. Miinimumpalk, mille suuruseks on 60% keskmisest palgast, oleks siin maailmanurgas kindlasti pretsedenditu. Lisaks sellele on kahju ka nendest inimestest, kes selle reformi tulemusena oma töökoha kaotavad. Me võime vaielda selle üle, kas miinimumpalga tõstmine 5-10 % võrra mõjutab hõivet negatiivselt või mitte, aga selle peaaegu kahekordistamine küll vaevalt ilma koondamisteta õnnestub :)


Oma väikese mõtteharjutuse läbiviimiseks kasutame 2009. aasta Eesti tööjõu-uuringu andmeid töötajate brutopalga kohta. Mõningad probleeme on nende inimeste sissetulekute käitumise modelleerimisega, kes teenivad täiskohaga töötades täna Eesti Tööjõu-uuringu andmetele alla miinimumpalgal (neid on ca 5%). Siintoodud tulemused on arvutatud eeldusel, et uus miinimumpalk tõstab nende palgad uue miinimumpalga tasemele. Alternatiiv oleks eeldada, et nende palgad jäävad samasse proportsiooni uues miinimumpalgast kui nad on 2009. aastal kehtinud miinimumpalgast. Kuna aga tulemused sellest olulisel määral ei muutunud, siis otsustasime lihtsama skeemi kasuks.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Kas TALSE ikka tõuseb? (jätk)

Eelmise nädala lõpus tegime ühe joonise, kust paistis, milliseks kujuneb investeerigu inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulusus erinevate investeerimisperioodide korral eeldusel, et raha investeeritakse Tallinna Börsi aktsiaindeksisse. Peetril tekkis küsimus, et milline oleks tulusus siis, kui iga aastat alustada sedasi, et 50% vahenditest on investeeritud aktsiaindeksisse ja ülejäänut hoitaks tähtajalisel hoiusel. Sellise arvutuse tegemiseks on andmed täiesti olemas – tähtajaliste hoiuste ajaloolisi intressimäärasid avaldab oma kodulehel Eesti Pank.

Esmalt vaatame, milline oleks tulusus siis, kui raha paigutada ainult tähtajalisele hoiusele. Nagu näha oleks sellise investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud tulusus (makse ei tule hoiuseintressilt maksta) suhteliselt tagasihoidlik, aga see ei tohiks olla kellelegi üllatuseks – 10-aastase ja pikema investeerimisperioodi puhul on investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud mediaantootlus 0.3%.

Nüüd aga vaatame olukorda, kus pool rahast oleks aktsiates ja teine pool tähtajalisel hoiusel. Sellise investeerimisstrateegia puhul on mõningad täiendavad nüansid, millega tuleb arvestada:

  • Aktsiainvesteeringud on tulumaksuga maksustatud, hoiuseintressid ei ole;
  • Portfelli iga-aastane balansseerimine toob endaga kaasa jooksva maksukohustuse – kui aktsiainvesteering oli mingil perioodil tulusam kui raha hoidmine tähtajalisel hoiusel, siis tuleb mingi osa aktsiainvesteeringust realiseerida ja saadud raha hoiustada –  nii tasakaalustub portfell jälle suhtele 50:50. Aktsiate realiseerimisest aga tekib tulu, millelt tuleb maksta tulumaks (eeldusel, et eelmisel perioodil ei olnud kahjumit, millega saab selle tasaarveldada).

Tulemused on toodud alljärgneval joonisel. Nii miinused kui plussid on veidi väiksemad.  10-aastase ja pikema investeeringu mediaantulusus oleks sellise kombinatsiooniga 4.7%, ehk veidi madalam kui puhta aktsiainvesteeringu puhul (5.1%).

Kui juba hoiustamist ja aktsiainvesteeringut kombineerima hakata, siis tekib küsimus, kas eksisteerib mõni teine kombinatsioon, mis annab kõrgemat tulusust kui puhas aktsiainvesteering?  Tuleb välja, et jah.  Kui paigutada 82% oma rahast aktsiatesse ja 18% hoiusele, siis on võimalik teenida  üle 10-aastaste investeeringute puhul ka 5.4% tootlust.

Lõpetuseks vaatasime, kas on ka mingi aktsiate ja tähtajalise hoiuse kombinatsioon, mis minimeerib riski (portfelli tulususe standardhälve). Tuleb välja, et inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulususi vaadates ei olegi kõigi madalama riskiga portfell see, mis sisaldab 100% tähtajalist hoiust – minimaalse riskiga portfell sisaldab 6% ulatuses aktsiaid. Vot siis :-)

Posted in Uncategorized | Leave a comment